Osa 8

Mth: kas sa palun räägiksid mulle mis juhtus?
Mul oli tunne, et mu süda seiskus, sest alles praegu realiseerisin ma seda kõike. Mu kasuisa röövis mu kõige esimese suudluse ja ma ei taha teada mida ta veel röövida tahtis ja põgenedes lõi ta mu näo siniseks! Mul vedas et hammastega midagi ei juhtunud ja loodetavasti ka ninaga mitte.
Mth: ma saan aru et see asi on tõsine aga...
Ma katkestasin teda.
M: aga ma olen sulle selgituse võlgu nagunii. Kust ma alustan...
Üks süütu pisar voolas üle mu põse.
M: mu ema ja isa lahutasid, oma isast ma ei kuule ilmselt enam midagi. Siis leidis mu ema selle uue, kasuisa. Paar päeva tagasi kolis ta meie juurde. Eile otsustas mu ema, et läheb saaremaale ja jätab mind nädalavahetuseks selle sita-khm.. kasuisaga üksi koju. Mulle oli koguaeg tundunud, et kasuisa vaatab mind, teistmoodi. Siis tuli ta koju ja...
Ma hakkasin värisema, ma ei saanudki aru, et misasi see on, kas viha? Raev? Kurbus? Enesehaletsus? Rõõm et tast lahti sain? Ei tea. Mathias kallistas mind. Kui ta lõpetas rääkisin edasi.
M: ja-ja-ja siis ta, ta rääkis minuga sellise madala häälega. Umbes, et "kas pole tore et saame terve nädalavahetuse koos olla ja nautida?" Ja siis ta hakkas mulle lähenema...
Purskasin nutma.
Mth: rahu, rahu.
M: Siis ta suudles mind, ma-ma rabelesin ja sain kuidagi vabaks, siis-siis juhtus see...
Puudutasin õrnalt oma nägu.
Mth: mul... mul on väga kahju.
Ma vaatasin maad.
Mth: kui sa poleks mulle otsa jooksnud, siis kuhu sa oleksid läinud?
M: ma ei tea... kuhugile kaugele siit 
Mth: sa oled hull, sa võiksid praegu kuskil külmununa metsas olla!
M: oleks olnud parem kui selle... ughh!
Mth: jumal tänatud et ma Vikiga (tema koer) jalutama otsustasin minna! Tänase öö oled igastahes küll siin.
M: aga...
Mth: mu vanemad on terve vaheaja kodust ära, saad siin olla kuni vaheaja lõpuni
M: Miks sa teed seda?
Mth: ei hakka jälle pihta... ma lihtsalt tunnen et mul on vaja seda teha, ma tunnen et ma oleksin võinud sinuga palju varem sõbrustada, aga ma ei tea... tol hetkel tundus imelik. Nojah, veel imelikum oli iga päev koos sama ringi koertega jalutada ja mitte sõnakestki öelda.
Ta naeris õrnalt.
Mth: sa oled...
---
Loodan, et meeldis :)