On öö, kuulan kella tiksumist. Tik-tak-tik-tak... Siis saab kell 23.00 ja kuulen rääkimist, riidlemist. Isa tuli jälle hilja ja ilmselt oma armukese juurest. Ema karjub ja isa karjub vastu.
E: Kust kurat sa tulid?
I: ole tasa, Lisse kuuleb!
E: Haa! Ma vean kihla et sa tulid mingisuguse armukese juurest!
I: Ei ole mingit armukest! Rahune maha!
E: ah et ei ole või? Kes oli siis see plika keda sa seal pargis kallistasid?!
Surusin käed kõrvadele, ma lihtsalt ei suutnud seda enam kuulata. Pisarad hakkasid pilti häguseks muutma.
Siis kuulsun all raskeid samme, ilmselt isa omi, tajusin kuidas ta tegi kannapöörde ja jalutas emale lähemale.
I: Mis kurat sa jälitad mind v? Kuradi psühho raisk!!!
Isa oli maruvihane, aga ema veel vihasem ja karjus vähemalt sama vastiku häälega vastu.
E: Sa just tunnistasid seda!! JA KURAT MA POLE SUL MINGI PSÜHHO! MA LÄKSIN JANAGA(ema parim sõbranna) PARKI JUTTU RÄÄKIMA!
Siis hakkas ema trepist ülesse jooksma, ma hoidsin hinge kinni et oma nuuksatusi varjata. Ema möödus mu toast ja jooksis enda ja isa tuppa, tõmbas riided kapist välja ja viskas kohvrisse, siis lükkas ta kohvri trepist alla ja karjus
E: Vaata et sa siit enne hommikut läinud oled!
Pisarad voolasid mööda mu põski alla, ma ei saanud aru mida ma teen, aga äkki jooksin ma juba trepist alla ja kargasin isa kallistama. Isa kallistas mind vastu aga vaid hetke, siis lasi ta must lahti.
M: isa...
Trepi esimesel astmel seisis ema, ta ripsmedušš oli laiali ja juuksed sassis, ühesõnaga ko-hu-tav! Ta vaatas mulle ja isale kordamööda põlastava pilguga otsa.
E: Sul ei ole enam isa.
Ta ütles seda vaikse ja tõsise ja kurva ja vihase ja absoluutselt kõikide emotsioonidega millele ma tulin, tunne... See oli kohutav, selline tunne nagu oleks ta mulle noa selga löönud ja siis sorgiks sellega haavas...
Loodan, et meeldis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar