Osa 19

M: Mul on nii kahju Rain, aga ta ema ei luba endale poissi võtta. Pealegist... Ta on 13, sama vana kui mina.
Rain vandus vaikselt ja Mathias muigas.
---
Kuskilt oli välja ilmunud Viki. Ta läks ukse juurde istuma ja vaatas meile küsivalt otsa.
M: Viki tahaks vist välja minna.
Mth: Tundub nii.
R: Kle ma hakkan ka minema siis kodu poole.
Mth: aga davai, saadame ära su.
Mathias vaatas mulle otsa ja ma noogutasin talle nõustuvalt.
Mth: Lähme siis.
R: Mhm.
---
Panime Vikile rihmad ja astusime õue.
Mth: Shit...
Nägin oma ema, jooksin teisele poole maja. Ma loodan, et ta ei näinud mind. Olin seal nii kaua kuni kuulsin summutatud ukse pauku ja Mathiase hüüdu.
Mth: ta läks tuppa, tule!
Läksin sörkides tagasi Mathiase ja Raini juurde.
R: Lähme.
---
Järgmine päev ärkasin varem, sest pidin ju kell 12 Alessiaga kokku saama, vahetasin riidd ja varsti oligi aeg seal maal. Mathias vaatas telekat.
M: Ma lähen siis.
Mth: Mhm, tsau!
M: Tsau!
Astusin uksest välja.
---
Jõudsin parki, juba nägin Alessiat. Ta jooksis minu poole ja kallistas mind.
Al: Tsau!
M: Tsau.
Al: Ma pole midagi söönud, läheks subwaysse?
M: Minugi poolest.
---
Jõudime subway'sse ja rääkisin kõik oma hingelt Alessiale.
Al: Kurat, see Karmo-Jarmo on üks hädine värdajas aga Mathias...uuuu.
Alessia manas näole armunud teismelise pilgu ja hakkas kõva häälega üle subway naerma. Kui tabas endalt inimeste ja minu pilgud, vabandas vaikselt.
Al: oih...
Ning kui Alessia jälle normaalne olin vastasin talle.
M: Ei Allu, see pole nii... Ma ei ole temasse armunud.
No ma tõesti ei ole, miks peaks?
---
Loodan, et meeldis :)