Osa 21

Kui olin valmis kallistasime Mathiasega hüvastijätuks ja lahkusin, sest ees ootas mind põrgu. Astusin enda majja. Mind läbistasid külmavrinad. Elamine oli korda tehtud, aga sealt tulev alkoholi hais... Siis tuli ema vaatama kes tuli. Tal olid tumedad ringid ümber silmade, ära magatud soeng, kortsus riided ja ripsmedušš laiali. Siis kajas mu kõrvu vastik karjumine. "Kus kurat sa hulkusid!? Ma tean väga hästi, et sa polnud Alessiaga! Ma rääkisin Alessia emaga! Karmo rääkis, miks sa ära läksid ja mis sõnu sa talle loopisid! Kao mu silmist!" karjus mu peale ema ja seejärel läks ta kööki. Pisarad tikkusid silmi aga ei, praegu ma neid sealt välja ei lase! Kuidas see Karmo võis? Ma pole talle midagi öelnud! Ma tahaks tõesti teada, et miks ma siis läksin? Vahet pole!
      Ma ei suutnud enam, haarasin telefoni ja võtmed ning läksin jalutama. Mathias hakkas just Vikiga õue minema, jooksin tema juurde.
"Hei!" tervitasin teda kui olin tema juurde jõudnud.
"Oi, sa oled kiiremini tagasi kui ma arvasin" lausus Mathias laia naeratuse saatel.
"Ema on hull, Karmo valetas talle midagi kokku ja lihtsalt sõimab mind seal kodus, ma ei suuda."
"Ma teadsin, et ta midagi plaanib! Ära muretse, küll su ema varsti maha rahuneb."
"jah, loodetavasti"
"Ma lähen Vikiga jalutama, tuled kaasa?"
"Jah, miks ka mitte?"
      Ükskõik mida ka Mathias ei öelnud, see ajas mind naerma ja ma peaaegu, et unustasin oma probleemid. "Ma niisama küsin, mis kell sul homme kool lõppeb?" alustas Mathias uut teemat.
"14.00, mis siis?" läksin teemavahetusega kaasa.
"Mul lõppeb 14.55, kui sa mind oodata viitsiksid, saaksime koos koju minna. Kui sa viitsid muidugi"
"Ja, ikka"
      Peagi oli käes aeg tagasi koju minna, sest Mathiase vanemad pidid iga hetk jõudma ja ma ei tahtnud jälle sõimata saada. Ema oli rahilikum, aga ta siiski ignoreeris mind. Istusin oma toas ja rääkisin Susannaga facebookis juttu, ta ei maininud Henryt mitte ühtegi korda, aga ma ei küsinud ka, mul oli endalgi probleeme rohkem kui tahaksin. 
      Mingi kell jõudis ka Karmo koju, ta vaatas mind põlastava pilguga ja ega minu pilk parem olnud. Huvitav mis ta peas praegu toimub? Ma ei tea ja ei tahagi teada!
***
Olukord kodus paranes. Natuke. Vahest ma isegii rääkisin emaga ja mõnikord me lausa naljatasime, aga Karmoga ma ikka ei rääkinud ja suhtumine üksteisesse ka ei muutunud. Ma veetsin palju palju päevi Mathiase juures ja koolis räägin ka temaga palju, peaaegu iga vahetund kui saab. Olgem ausad, Mathiasel on hea välimus, minu klassiõed lausa sulavad kui ta minu juurde tuleb vahetundides rääkima, kohe kuidagi need "populaarsed" tüdukud tiirlevad meie juures.
***
Every time I close my eyes, it's like dark paradise
Loodan, et meeldis :)