Osa 22

Ma veedan enamuse oma ajast Mathiase juures ja koolis räägin ka temaga palju, peaaegu iga vahetund kui saab. Olgem ausad, Mathiasel on hea välimus, mu klassiõed lausa sulavad, kui ta minu juurde tuleb vahetundides rääkima, kohe kuidagi need 'populaarsed' tüdukud tiirlevad meie juures.

---

Oli läbi saamas jälle see kohutav matemaatika ja algas söögivahetund ehk siis vahetund, kus said lihtsalt pool tundi puhata ja mõelda oma mõtteid. Rääkisin klassiõdedega juttu ja juba ilmuski meie laua juurde Mathias.

"Hei!" sõnas ta rõõmsalt ja istus mu kõrvale.

"Tsau!"

Minu kõrval istuvad tüdrukud itsitasid ja üritasid ilmselgelt Mathiase tähelepanu endale saada. Ma tundsin ebamugavust ja tegin Mathiasele ettepaneku.

"Läheks istuks sinna lauda?" osutasin meie kõrval olevale lauale, mis oli täiesti tühi.

"Jah, miks ka mitte?" vastas Mathias mulle ja muigas.

Istusime teise lauda ja jätkasime oma vestlust.

"Mitu tundi sul täna on?" alustas Mathias

"Täna on kuus"

"Mul on seitse, viitsid oodata?"

"Jah, ikka"

"Tore"

Naersime korra, kuid siis vahetas Mathias teemat.

"Nädalavahetusel on minu juures pidu ja üritaks teha alcohol free. Tahaksid tulla?"

"Sa kutsusid mind praegu peole?"

"Tundub nii"

Mathiasega olles on võimatu tõsiseks jääda, seega me naersime. Jälle. Andsin talle oma vastuse "sel juhul... olen kohal".

Helises suurte kell, mis tähendas seda, et gümnaasiumi klassid, 10-12. klassid pidid minema tundi. 

Mathias tõusis püsti, "ma siis lähen" sõnas ta ja kõndis minema.

Kohe oli minu lauas üks mu klassiõde, kes kuulub sinna "populaarsete" hulka. Ta istus mu kõrvale ja kaldus mulle lähemale nagu räägiks mulle salajasest missioonist.

"Kus sa Mathiasega tuttavaks said? Ta on lihtsalt nii nunnu, et ma suren ära!" vatras ta.

Ma tahtsin naerma pursata, kuid siiski talitsesin end, "eee... kust sa teda üldse tead?"

"Kuule ära tee nägu, nagu sind üldse ei huvita, et suhtled kutiga, kes kuulub meie kooli Nunnude-kuttide-top-kümnesse!" ta itsitas nii, nagu need 'populaarsed' ikka teevad.

Nüüd ma enam ei suutnud. Ma purskasin naerma. Kohe kui suutsin jälle rääkida, selgitasin talle "Ta on mu naaber, me saime hiljuti sõpradeks, mis siis?"

"ära ütle, et ta sulle ei meeldi!"

"Meeldib, aga sõbrana... Ta on tõesti hea sõber."

*****

"I hate my life, and everybody thinks I'm happy."

Loodan, et meeldis :)

Osa 21

Kui olin valmis kallistasime Mathiasega hüvastijätuks ja lahkusin, sest ees ootas mind põrgu. Astusin enda majja. Mind läbistasid külmavrinad. Elamine oli korda tehtud, aga sealt tulev alkoholi hais... Siis tuli ema vaatama kes tuli. Tal olid tumedad ringid ümber silmade, ära magatud soeng, kortsus riided ja ripsmedušš laiali. Siis kajas mu kõrvu vastik karjumine. "Kus kurat sa hulkusid!? Ma tean väga hästi, et sa polnud Alessiaga! Ma rääkisin Alessia emaga! Karmo rääkis, miks sa ära läksid ja mis sõnu sa talle loopisid! Kao mu silmist!" karjus mu peale ema ja seejärel läks ta kööki. Pisarad tikkusid silmi aga ei, praegu ma neid sealt välja ei lase! Kuidas see Karmo võis? Ma pole talle midagi öelnud! Ma tahaks tõesti teada, et miks ma siis läksin? Vahet pole!
      Ma ei suutnud enam, haarasin telefoni ja võtmed ning läksin jalutama. Mathias hakkas just Vikiga õue minema, jooksin tema juurde.
"Hei!" tervitasin teda kui olin tema juurde jõudnud.
"Oi, sa oled kiiremini tagasi kui ma arvasin" lausus Mathias laia naeratuse saatel.
"Ema on hull, Karmo valetas talle midagi kokku ja lihtsalt sõimab mind seal kodus, ma ei suuda."
"Ma teadsin, et ta midagi plaanib! Ära muretse, küll su ema varsti maha rahuneb."
"jah, loodetavasti"
"Ma lähen Vikiga jalutama, tuled kaasa?"
"Jah, miks ka mitte?"
      Ükskõik mida ka Mathias ei öelnud, see ajas mind naerma ja ma peaaegu, et unustasin oma probleemid. "Ma niisama küsin, mis kell sul homme kool lõppeb?" alustas Mathias uut teemat.
"14.00, mis siis?" läksin teemavahetusega kaasa.
"Mul lõppeb 14.55, kui sa mind oodata viitsiksid, saaksime koos koju minna. Kui sa viitsid muidugi"
"Ja, ikka"
      Peagi oli käes aeg tagasi koju minna, sest Mathiase vanemad pidid iga hetk jõudma ja ma ei tahtnud jälle sõimata saada. Ema oli rahilikum, aga ta siiski ignoreeris mind. Istusin oma toas ja rääkisin Susannaga facebookis juttu, ta ei maininud Henryt mitte ühtegi korda, aga ma ei küsinud ka, mul oli endalgi probleeme rohkem kui tahaksin. 
      Mingi kell jõudis ka Karmo koju, ta vaatas mind põlastava pilguga ja ega minu pilk parem olnud. Huvitav mis ta peas praegu toimub? Ma ei tea ja ei tahagi teada!
***
Olukord kodus paranes. Natuke. Vahest ma isegii rääkisin emaga ja mõnikord me lausa naljatasime, aga Karmoga ma ikka ei rääkinud ja suhtumine üksteisesse ka ei muutunud. Ma veetsin palju palju päevi Mathiase juures ja koolis räägin ka temaga palju, peaaegu iga vahetund kui saab. Olgem ausad, Mathiasel on hea välimus, minu klassiõed lausa sulavad kui ta minu juurde tuleb vahetundides rääkima, kohe kuidagi need "populaarsed" tüdukud tiirlevad meie juures.
***
Every time I close my eyes, it's like dark paradise
Loodan, et meeldis :)

Osa 20

Alessia hakkas kõva häälega üle subway naerma. Kui tabas endalt inimeste ja minu pilgud, vabandas ta vaukselt "oih."ning kuita jälle normaalne oli vastasin talle "ei Allu, see pole nii, ma ei ole temasse armunud." No ma tõesti ei ole, miks peaks? "Aga sina Alessia? Sinul oli ju ka midagi rääkida?" Alessia ohkas vaatas mulle tõsiste silmadega otsa. "Tõsi, ka minul on sulle palju rääkida." Ma noogutasin Alessiale et ta alustaks. "Noh, jah. Lisse. Ma kolin ära." Vastas Alessia mulle. Ma olin üllatunud ja mitte heas mõttes. Kui olin kõnevõime taastanud, siis uurisin edasi "Miks?". "Lisse, anna andeks, ma ei saa sellest rääkida, aga ma ei koli kaugele, mitte Tallinnast välja, Lasnamäele" Alessia lasi pea norgu, ta küll naeratas, aga ta silmist oli näha, et ta pole õnnelik. "Nojah, hea seegi" andsin talle lühikese vastuse. Ta hakkas naerma ja kordas minu öeldut "jah, hea seegi".
---
Homme on jälle kool ja see tähendab, et täna pean tagasi koju minema. Pakkisin asju ja mu suust kõlas vali ohe. Ma polnud märganud Mathiast, kes "minu" toa uksele toetudes mind jälgis. "Läheb lahti see põrgu. Otsast pihta." sõnas Mathias, ka mitte just kõige õnnelikumal toonil, mille peale lisasin "Jahm... Oleks siis ainult kool, aga ema, kasuisa," ohkasin. Jälle. Ja rääkisin edasi "Ma ei kujuta ette kuidas ma koju lähen, mis olukord seal on? Mida ema teeb? Kuidas ma talle otsa vaata? Mida Karmo teeb? Mida ma üldse seal teeksin?" arutlesin endamisi
"Jah, eks ta ole"
"Mathias?"
"Jah?"
"Kui mul jälle..." köhatasin, "keeruliseks peaks kodus minema, kas...?"
"Jah Lisella, sa võid siin nii tihti käia kui tahad, mu vanemad on iga päev kaheksast seitsmeni tööl, seega enamus päevast place vaba."
"Aitäh"
"See pole küll tänu väärt, sest mulle meeldib sinuga koos olla," Mathias naeratas armsalt ja ma naeratasin vastu. "Aga ma peaks hakkama minema." Suundusin esiku poole ja hakkasin jalanõusid jalga panema. Kui olin valmis kallistasime Mathiasega hüvastijätuks ja lahkusin, sest ees ootas mind põrgu...
---
Hell is empty and all the devils are here...
Loodan, et meeldis :)

Osa 19

M: Mul on nii kahju Rain, aga ta ema ei luba endale poissi võtta. Pealegist... Ta on 13, sama vana kui mina.
Rain vandus vaikselt ja Mathias muigas.
---
Kuskilt oli välja ilmunud Viki. Ta läks ukse juurde istuma ja vaatas meile küsivalt otsa.
M: Viki tahaks vist välja minna.
Mth: Tundub nii.
R: Kle ma hakkan ka minema siis kodu poole.
Mth: aga davai, saadame ära su.
Mathias vaatas mulle otsa ja ma noogutasin talle nõustuvalt.
Mth: Lähme siis.
R: Mhm.
---
Panime Vikile rihmad ja astusime õue.
Mth: Shit...
Nägin oma ema, jooksin teisele poole maja. Ma loodan, et ta ei näinud mind. Olin seal nii kaua kuni kuulsin summutatud ukse pauku ja Mathiase hüüdu.
Mth: ta läks tuppa, tule!
Läksin sörkides tagasi Mathiase ja Raini juurde.
R: Lähme.
---
Järgmine päev ärkasin varem, sest pidin ju kell 12 Alessiaga kokku saama, vahetasin riidd ja varsti oligi aeg seal maal. Mathias vaatas telekat.
M: Ma lähen siis.
Mth: Mhm, tsau!
M: Tsau!
Astusin uksest välja.
---
Jõudsin parki, juba nägin Alessiat. Ta jooksis minu poole ja kallistas mind.
Al: Tsau!
M: Tsau.
Al: Ma pole midagi söönud, läheks subwaysse?
M: Minugi poolest.
---
Jõudime subway'sse ja rääkisin kõik oma hingelt Alessiale.
Al: Kurat, see Karmo-Jarmo on üks hädine värdajas aga Mathias...uuuu.
Alessia manas näole armunud teismelise pilgu ja hakkas kõva häälega üle subway naerma. Kui tabas endalt inimeste ja minu pilgud, vabandas vaikselt.
Al: oih...
Ning kui Alessia jälle normaalne olin vastasin talle.
M: Ei Allu, see pole nii... Ma ei ole temasse armunud.
No ma tõesti ei ole, miks peaks?
---
Loodan, et meeldis :)

Osa 18

Al: eino tere...
M: Sorri, sorri, sorri Allu! Tõsiselt ka... Ma jäin magama, alles nüüd tõusin.
Al: nojah siis.
M: Allu ära ole palun väga pahane, paluun.
Oli väike vaikus ja ma kartsin, et ta on kõne kinni pannud.
M: Alessia?
Al: Jaja... Sinu peale ei saa ju pahane olla!
Me naersime
M: Kas sulle homme kell 12 sobiks kokku saada?
Al: Noo... põhimõtteliselt jaa.
M: Super! Kle mul kõht suht tühi, lobiseme homme pargis.
Al: Okei, tsauka!
M: Tsau!
(kõne lõppes)
Läksin kööki, leidsin pliidi pealt poti koos tatra ja hakklihaga. Seejärel asusin kappe läbi uurima, sest mul polnud õrna aimugi kust Mathias neid taldrikuid välja võlub. lõpuks leidsin õige kapi ja krabasin endale sealt taldriku. Tõstsin kuhjaga
taldrikule mõnusalt auravat tatart, tatra kõrvale lisasain hapukoort ja alustasin söömist.
---
Mõne aja pärast tulid Mathias ja Rain koju.
R: Oiii, unimüts ka ennast ülesse ajanud.
Mathias muigas.
M: Kas ma pean sulle meelde tuletama, mis kell ma tõusin? Sa nägid alles sellel kellaajal und oma tüdrukust, tänu kellele peksa said.
Mathias purskas naerma. Raini suunurgad vajusid alla. Ma olin enda öelduga rahul ja mu näole tekkis võidurõõmus grimass.
Mth: Rain sai tüdrukult oma praegu!
Mathias ei suutnud lõpetada naermist.
Raini näole saaabus õel naeratus, ta keris oma varukad ülesse ja lähenes aeglaselt Mathiasele.
Mth: Tahad veel ühe korra peksa saada?
Mathias irvitas, kuid Rain ei lõpetanud talle lähenemist. Kui ta oli talle päris lähedale jõudnud, valmistus ta löögiks. Rain tõstis oma rusika kõrgele ja saatis selle Mathiase põse poole teele. Veel ennemgi kui ta oli suutnud aru saada mis toimub, pani Mathias käe näo ette ja rusikas maandus talle otse pihku. Mõlema poisi suud laienesid õelaks naeratuseks. Oli näha, et nad vaid mängisid teineteisega.
---
Kui olin juba 10min pealt vaadanud nende kähklust, andis Rain alla, sest Mathias kaitses ära iga ta löögi, mille oli ta osavalt teele saatnud. Mathias hakkas oma võidu peale naerma, aga ei öelnud midagi. Tekkis vaikus. Ma katkestasin selle.
M: Mathias.
Mth: Ja?
M: Ma saan homme kl 12 sõbraga kokku.
Mathias noogutas vastuseks, kuid Rainile sellest ei piisanud.
R: Kas ta on sõber või sõbranna?
Ta irvitas ja Mathias ohkas.
M: Mul on kahju Rain, aga ta on sõbranna.
Vaatasin Rainile teeseldud kurva näoga otsa.
R: Ilus?
Ma hakkasin naerma ja kui olin rahunenud, vastasin talle.
M: Mul on nii kahju Rain, aga ta ema ei luba endale poissi võtta. Pealegist... Ta on 13, sama vana kui mina.
Rain vandus vaikselt ja Mathias muigas.
---
Loodan, et meeldis :)

Osa 17

Osa 17

Kuskilt kõlas uksepauk. Rain läks akna juurde.
R: mis sa oma ema kirjale kirjutasid?
Tõusin püsti ja ruttasin samuti akna juurde. Ema kõndis suurte prügikottidega majast välja, prügikastide poole. Viskas prügikotid konteinerisse ning pühkis käeseljaga põselt pisara.
M: mitte midagi selliseks reaktsiooniks.
Ka Mathias oli meie juurde tulnud.
Mth: ma arvan, et see prügi ja kõik - ma arvan, et Karmo luuletas talle midagi kokku.
Liigutasin huuli nii, et see vormis sõnad "kuradi värdjas" ja keerasin poistele järsult selja. Marssisin oma tuppa, istusin voodile ja toetasin pea kätele. Mathias tuli mulle järgi, istus mu kõrvale ja ning pani oma käe ümber mu õlgade.
Mth: ma kõigest oletan.
M: aga see ongi ilmselt nii...
Mth: nojah, ma kardan ka. 
Võitlesin täiest jõust pisaratega.
Mth: lase see enda seest välja.
Tõmbasin hinge, et mitte nutma hakata ja vastasin vaevu kuuldavalt.
M: misasi?
Mth: kõik. Kõik mida sa oled läbi elanud, kõik halvad emotsioonid, kõik halvad asjad. Nuta. Keegi ei pane seda sulle pahaks.
Ja sealt need pisarad läksid.
Mathias tugevdas haaret mu ümber.
Mth: ma tean kui vastik see tunne on. Usu mind, ma tean millest ma räägin.
Ma nutsin ja nutsin. Mathias oli terve see aeg minuga. Mingi hetk ma uinusin.
---
Ärkasin alles õhtul. Pea valutas kohutavalt ja olin jube uimane. Tahtsin püsti tõusta, aga olin liiga nõrk. Sellest hoolimata oli mul hea, kergendunud tunne. Puhkasin veel veidi ja siis tõusin ülesse. Panin tule põlema. Öökapi peal oli kiri.
"Läksime Rainiga poodi. Söök on köögis, pliidi peal.
Mathias"
Panin kirja taskusse ja läksin kööki. Köögi seina peal on suur kell. See näitas 19:43. Ma pidin ju Kell 14.00 Alessiaga kokku saama! Jooksin tagasi oma tuppa, haarasin telefoni. 5 vastamata kõne ja 3 sõnumit, kõk olid Alessialt!
1. Sõnum: Kus oled? (14:05)
2. Sõnum: Lisse, tule ruttu, mul pole palju aega! (14:12)
3. Sõnum: Ma tõmban minema... (14:29)
Valisin ruttu Alessia numbri ja helistasin. Ta lasi mul kaua oodata, kuid võttis lõpuks vastu.
Al: eino tere...
M: Sorri, sorri, sorri Allu! Tõsiselt ka... Ma jäin magama, alles nüüd tõusin.
Al: nojah siis.
M: Allu ära ole palun väga pahane, paluun.
---
Loodan, et meeldis :)

Osa 16

Al: aga kl 14 pargis siis? (10:36)M: Jah. Alessia, ma rääkisin emale, et ma olen sinu perega kuni vaheaja lõpuni tripil, kui ta peaks sulle helistama või midagi, siis ütle, et ma olen teiega ja pla, pla, pla. Ma seletan sulle siis kui kokku saame, okei? (10:37)Al: jaja. Krt, ma pean minema. Tsauu! (10:37)(Alessia has logged of)Nojah siis. Mis ma nüüd teen? Kuulsin teises roas Mathiase naeru. Ta on nüüd vist maha rahunenud, ühineks nendega? Mõeldud-tehtud. Ajasin ennast voodist püsti ja suundusin elutuppa.Mth: oi tere! M: tere-tere.

Naersime...jälle. Mathias oli nüüd kohe eriti rõõmsas tujus. Järsku kuulsime auto mürinat. Mina ja Mathias jooksime köögiakna poole, Rain meie kannul. Jap, sealt tuli ema.
Mth: Lisse pea alla kurat!
Kükitasin.
M: sorri noh...
Rain oli ka kööki jõudnud, viskas ühe pilgu õue ja seejärel vaatas mulle otsa ja itsitas.
R: mulle hakkab see teie spioonimäng juba päris meeldima. Mathias pööras ennast teist pidi, et Rainile otsa vaadata.
Mth: Kurat mees, ole vait! Ma rääkisin sulle mida see Fu*king Karmo talle tegi! Tra ise sa nii-väga kaitsed tüdrukuid!
Ta läks ikka päris närvi. Ma olin nende kahe vahel.
R: Rahu nüüd! C'mon! Keep calm mees! Ma saan ju aru küll!
Mathias tõmbas oma käed rusikasse. Oh no... ma olin ikka veel nende kahe vahel, kükitasin. Tõusin püsti ja jäin näoga Mathias poole. Kallutasin pead ja manasin ette veidi kurvema näo.
M: Mathias rahu. Mis nüüd siis on?
R: Lisella, ta õde...oih, sorri.
Mathias pani silmad kinni hingas sügavalt sisse ja siis välja.
Mth: Tundlik teema.
Mathias avas oma silmad, vaatas mulle otsa. Ta kergitas korraks oma suunurki ning lasi need siis alla tagasi. Siis pöördus ta Raini poole. Astus minust mööda ja pani käe Raini õlale.
Mth: sorri Rann.
Ta patsutas kaks korda Raini õlga ja läks köögi kappide äärde.
Mth: kes teed tahab?
Me naersime. Kuskilt käis uksepauk...
---

Loodan, et meeldis :)

osa 15

S: aga viitsid millalgil kokku saada?
M: jap, pff... muidugi!
S: homme?
M: okei.
S: kurat, Henry helistab vahele nagu mingi segane, vaatan mis tal siis öelda on.
M: okei, tsau!
S: õhtul räägib edasi, tsauu!
(Kõne lõpp)
Viskasin telefoni voodile. Mõtlesin, et vaataks mis Mathias ja Rain teevad. Nad olid ikka veel elutoas, teleka ees. Aga nad ei vaadanud telekat, vaid rääkisid. Ma siis ei sega neid. Läksin kööki ja tegin endale teed. Panin vee keema ja valisin karbist suvalise tee. Kui tee valmis tegin, istusin laua taha ja hakkasin seda lürpima. Ma ei tahtnud pealt kuulata mida Rain ja Mathias räägivad, aga elutoast oli nii hästi kööki nende vestlus ära kuulda. Järsku jäi mu kõrv millelegi pidama.
R: miks sa tegelikult teda aitad?
Mth: Lisellat?
R: jah, teda.
Mth: Ta on mu naaber. Ta jooksis mulle otsa, t-särgi väel ja nägu üleni verine. Mul lihtsalt oli tunne ja on siiani, et pean teda aitama. C'mon ta on mu naaber, see on normaalne ju...
Rain tegi väikse muige ja jätkas ükskõikse-tõsise häälega.
R: tema võid sa selle jutuga ära petta, mind mitte. Asi on su ões onju? Ta meenutab sulle teda.
Mathias üritas meeletult oma viha alla suruda.
Mth: lõpeta...
R: Mathias ma...
Mathias ei lasknud tal oma lauset lõpetada ja ei suutnud oma viha enam kontrolli all hoida.
Mth: Kurat Rain ma ütlesin, et lõpeta!
Rohkem ma ei tahtnud kuulata. Mathaisel on õde? Misasja? Tõmbasin hinge, võtsin tee tassi ja hiilisin tagasi külaliste tuppa. Panin tassi öökapi peale ja võtsin oma telefoni. Alessia oli mulle facebooki kirjutanud.
Al: Tsaul! Kle sry, et enne kõne nii järsult ära lõpetasin, veits pees olen oma eluga prg, kas saaksid juba täna kokku saada? (10:28)
Vaatasin kella, kell oli 10:34. Kirjutasin talle vastu.
M: Jaah ikka, Midagi tõsist? (10:34)
Alessia kirjutas kohe vastu.
Al: hmm, vb (10:34)
M: oh no, mis kell? (10:35)
Al: äkki 14? (10:35)
M: pargis? (10:35)
Al: mhm! Sa oled parim! Sa paistsid enne telefonis kuidagi murelik. Sul ka elu veits...? (10:36)
M: njah, saab ka nii öelda. (10:36)
Al: aga kl 14 pargis siis? (10:36)
M: jah. Aessia, ma rääkisin emale, et...
---
Loodan et meeldis :)

Osa 14

Alessia - Al

Sasanna - S

"Tsau emps! Olen kuni koolivaheaja lõpuni kodust ära, sest Alessia kutsus mind nädalaks enda perega tripile, läti, leedu jne. Sorri, et sa sellest nii teada saad, aga see oli sekundi otsus. Olen Pühapäeval tagasi :)
Lisella"
Ohkasin ja panin kirja köögilauale. Imelik on mõelda, et tegelikult olen ma terve see nädal naabermajas ja mitte sellepärast et ma tahaksin, vaid sellepärast, et ma ei saa oma paistes näoga ema juurde ilmuda, see Karmo võib hulluks minna juu! Mathias luges kirja läbi, noogutas mulle ja hakkasime minema. Haarasin kaasa oma koti ja kõndisime tagasi Mathiase majja, seal ootas meid Rain. Ta oli vahepeal ära söönud oma munad ja vaatas telekat, ka Mathias läks telekat vaatama. Mina suundusin külaliste tuppa telefoni laadima panema. Kui sain selle käima, ootas mind seal 7 vastamata kõnet, 4 Alessialt ja 3 Susannalt. Helistasin kohe Alessiale, et toimunust rääkida. Ta võttis vastu. Jess!
Al: Tsauuu! Omg, kus sa oled olnud?
M: a tsau, tead on toimunud palju... värki... mu elus.
Al: Ma kuulan.
M: tead, see pole telefoni jutt, saame mõni päev kokku, siis räägib.
Al: oioi...
M: njah, aga kle, ma ütlesin emale selle värgi pärast, et olen koolivaheaja lõpuni sinu perega tripil, pls, kui ta hellab, siis mängi kaasa ja hoia mind sündmustega kursis.
Al: ma'i saa midagi aru, aga okei, ma mängin kaasa. Ühel tingimusel...
M: ja see oleks?
Al: et hiljem räägid mulle kõigest! Detailist detailini!
M: mhm, aga siis saame mõni päev kokku. Aitäh Allu, sa oled parim!
Al: ma tean jaa! A ma pean lõpetama, tsauu!
*tuut, tuut, tuut, tuut* 
See lõpp oli küll imelik, nojah, ilmselt siis ainult minul ei lähe sitasti. Ka Susannalt oli vastamata kõnesid, helistasin ka talle.
M: tsau...
S: tsauu! Kus sa olid? 
M: juhtus natuke... asju.
S: omg! Räägi!
M: see pole telefoni jutt.
S: a okei, minu elus on ka sht sitasti praegu...
M: mis juhtus?!
Susanna ohkas.
M: Henry?
S: Ei! Jah... maitea!
M: mis siis juhtus?
S: nagu sa ütlesid, pole telefoni jutt.
M: selge.
S: viitsid millalgil kokku saada?
M: jap, pff... muidug!
S: homme?
M: okei.
S: kurat, Henry...
---

Loodan, et meeldis :)