Osa 26.0

Rääkisime veel kella viieni juttu ja siis jäime järjest magama. Kõigepealt Lisella, kelle pea oli vastu mu õlga vajunud. Seejärel Rain, kes jäi magama sellili ning käed rinnal risti nagu oleks kirstus ja siis mina.

.

*Läbi Lisella silmade* (peo algus)

.

Sättisime Wendyga veel viimaseid ettevalmistusi. Valmis. Me olime ideaalses graafikus, kell oli täpipealt 8. Poisid olid tublit tööd teinud, kõik oli väga hästi ümber paigutatud ja 'kergesti purunevad asjad' olid ära viidud. Jumal tänatud.

Juba olidki ukse taga esimesed peolised, kes ka muidugi oma kraami kaasa tõid. Mis siis ikka, mõtlesin ma ja naeratasin omaette. Wendy oli tegelikult päris tore, me rääkisime palju snäkkidega tegeledes. Rahvast tuli vaikselt juurde ja ma üritasin enam-vähem endast nähtamatu-naeratava-kummituse kuju jätta. See tähendab seda, et üritasin paista lõbus, aga ilma liigse tähelepanuta. 

Kell oli 9. Päris rahulik oli veel, kuid siiski otsustasin kööki minna. Sealt leidsin ma Brooke'i, kes mulle võõra tüdrukuga juttu rääkis.

"Hei, Lisella!" Jõudis juba Barbie hõisata.

Ma kõndisin neile lähemale, "Hei".

"Saa tuttavaks Lisse, tema on Fabienne" ütles Brooke mulle õhinal ning seejärel pööras ta pilgu Fabienne poole "Fab, tema on Lisella". 

Fabienne sirutas minu poole käe, "Meeldiv tutvuda Lisella" lausus ta ja saatis minu poole särava naeratuse. 

Võtsin tema käest kinni ja vastasin rõõmsalt "Samad sõnad".

Edasi ma väga palju ei rääkinud, aga naerda sain küll palju. Oh, kas inimestel pole tõesti midagi paremat oma eludega teha kui ilastades mõne poisi järele joosta? Ah, ole mureta Lisella, küll ka sinul see aeg tuleb, laususin ma endale mõtteis.

---

Vodka never disappoints.
.
Sry... nagu 2 nädalat mai kirjutanud. Põhjus? Ma olen laisk (ilmselge, kas pole? :D)

Osa 25.5

Osa 6/6

"Me ajasime ta minema" sõnas Elliot

Edison tuli minu juurde ja patsutas mu õlga "Hästi panid Matt". Ka Elliot tuli minu kõrvale ja uuris mind "Ma arvan, et see sitapea sai isegi rohkem viga"

Kella neljaks saime rahva - enamjaolt - laiali jaotatud. Need kes olid liiga purjus, et end liigutada panime magama elutuppa, külaliste tuppa ning mu ema ja isa tuppa . Seega jäime mina, Lisella ja Rain ühte tuppa magama. Oli ainult väike probleem... Mul oli ainult üks madrats. "Mm, Lisse?"

"Jah?"

"Sa pead vist minu kõrvale magama tulema, mul on ainult üks madrats"

Lisella ei öelnud midagi, lihtsalt vaatas mulle otsa.

"Sa saad muidugi oma teki ja asjad" lisasin kiiresti

Lisella jäi mõttesse, siis ta ohkas ja nõustus lõpuks "okei"

Rääkisime veel kella viieni juttu ja siis jäime järjest magama. Kõigepealt Lisella, kelle pea oli vastu mu õlga vajunud. 

Seejärel Rain, kes jäi magama sellili ning käed rinnal risti nagu oleks kirstus ja siis mina.

---

Where's my happy ending?

Sry lühike osa, aga järgmine pikem... loodetavasti

~MrsNothing~

Osa 25.4

Mingi eri 5/6

Lisella tõmbus näost valgeks ja taganes. Ta komistas kellegi otsa ja hakkas kukkuma, see sama Keegi püüdis ta kinni ja viis teda eemale. Mul ei olnud aega neid jälgida, ma sööstsin rahva massi vahelt - kes olid liiga täis, et Wendyt aidata - otse selle mehe poole ja tõmbasin teda õlgadest suure hooga taha poole nii, et Wandy saaks ära minna. 
Nooruk jooksis kohe minema, aga see Võõras seda asja nii ei jätnud, vaid saatis rusika minu näo poole teele. Kuna ma olin ka siiski natukene joonud, ei jõudnud ma nii kiiresti reageerida ja rusikas maandus mu põsel. Üle mu näo levis vastik valu ning see ajas mind veel rohkem vihane ja ma lõin teda ka. Lõpuks kui olime seal juba paar minutit jagelenud, suutis Võõras mind lüüa nii tugevasti, et ma kukkusin sellili põrandale ja ta hakkas mind jalaga togima. Inimesed olid nii purjus, et ei tulnud mulle appi, vaid elasid kaasa ning hakkasid numbreid lugema.
"Kümme!"

"Üheksa!" 

Veel üks tugev jalahoop vastu mu kõhtu.

"Kaheksa!"

"Seitse!"

"Kuus!"

Ma üritasin ennast põlvili ajada aga see kuradima Võõras tõukas mu uuesti pikali ning andis veel ühe matsu.

"Viis!"

"Neli!"

Siis hüppasid 2 inimest rahvast välja ja peatasid selle Võõra. Ma ei jäänud vaatama, vaid ajasin ennast hädavaevu püsti ja koperdasin köögi suunas. Olles kööki jõudnud, nägin kohe seal Lisellat ja veel mõnda inimest.

Lisella jooksis minu poole "Mathias!"

Siis märkasin ka ülejäänuid inimesi, Wendy, Rain ja Barbie.

"Jumal küll Mathias! Mis juhtus?" kiljatas Wendy.

Rain oli vahepeal toonud minu kodu 'esmaabi varud' ja nad hakkasid mind tohterdama.

Varsti ilmusid ka poisid, kes mind selle Võõraga aitasid, Edison ja ta vanem vend Elliot.

"Me ajasime ta minema" sõnas Elliot

Edison tuli minu juurde ja patsutas mu õlga "Hästi panid Matt". Ka Elliot tuli minu kõrvale ja uuris mind "Ma arvan, et see sitapea sai isegi rohkem viga"

***

Fighters gets what they want

~MrsNothing~

Osa 25.3

Mingi eri 4/6

"Lisella! Näita palun Wendyle kuhu ta saab oma asjad viia, Rain, Tõstame laua elutuppa!" hõikasin ma ja hakkasin köögi poole minema, et sealt Rainiga meie suur laud võtta. 
Kella kaheksaks saime kõik ideaalselt valmis. Lisella ja Wendy tegelesid snäkkide, jookide ning laua katmisega, mina ja Rain paigutasime mööblit ümber, et rohkem ruuumi teha. Olidki kohal esimesed külalised ja neid tuli järjest juurde. Igaüks tõi rohkem ja rohkem snäkke ning jooke, kuid meeleolu oli veel rahulik.
Kella kümneks oli juba maja rahvast täis ja muusika väristas seinu. Peaaegu kõigil oli käes siidri pudelid, aga kangemat kraami ma veel ei märganud. Otsisin paaniliselt Lisellat, sest olin teda nende tundide jooksul vaid paar korda näinud. Lõpuks leidsin ta köögist Brooke ja Fabienne'ga - Barbie parima sõbrannaga - juttu rääkimast, nad naersid ning tundus, et neil on lõbus, läksin tagasi kõrvu lukustava muusika keskele.
Kella kaheteistkümneks oli maja paksult inimesi täis, pooli ma neist ei tundnud. Paljud olid purjus ja märkasin laual tequilat, mõnda likööri ja muidugi ikka originaalset laua viina.
Kella kaheks oli muusika vaiksem ja ei siblitud enam nii palju, aga oli palju lärmi, osad olid juba ära kukkunud ja tüdrukud aelesid poiste otsas, nende tüdrukute seal märkasin ma Wendyt, aga ma ei hakanud sellest avalikult suurt numbrit tegema ja läksin kööki rahunema.

Kohe kui olin kööki jõudnud märkasin Lisellat Edisoni - üllatus-üllatus, minu klassivenaga - rääkimas. Nad naersid ja togisid üksteist. "jo Ed!"

"Oo, Mathias isiklikult!" naeris Edison

Lisella märkas mu tusast meeleolu "Nägid Wendyt?"

"Võib ka nii öelda"

Siis tõusis Edison püsti "Okei, kuulge, ma otsin Barbie ülesse, tal peaks praegu hea tuju olema" Seejärel pilgutas ta meile silma ja lahkus. Me jäime Lisellaga veel pikalt lobisema, pagan, see tüdruku suudab mind iga sõnaga naerma ajada.

Rääkisime kuni poole neljani, siis kuulsime karjatust. Tundsin hääle kohe ära - Wendy.

Jooksime Lisellaga elutuppa ja seal nägin üht võõrast, kes oli Wendy vastu seina surunud ja suudles teda. Lisella tõmbus näost valgeks ja taganes. Ta komistas kellegi otsa ja hakkas kukkuma, see sama Keegi püüdis ta kinni ja viis teda eemale. Mul ei olnud aega neid jälgida, ma sööstsin rahva massi vahelt - kes olid liiga täis, et Wendyt aidata - vahelt otse selle mehe poole...

***

Montsters don't sleep under your bed, they sleep inside your head.

Jumal tänatud, et jõulud läbi on... See lugu võib rikkuda nii mõnegi tuju

Osa 25.2

Mingi eri 3/6

Tõmbasin suure sõõmu hinge ja rahunesin pisut, sest tegelikult on tal õigus... Keegi nagunii tuleb oma jookidega.
"Aitan?" kõlas minuni Lisealla hääl, ta oli märkamatult kööki tulnud.

Ma naeratasin "nagu ma näen, sul on soojem?"

"Jap, suhteliselt okei" sõnas tüdruk ja naeratas vastu ning lisas "Ja nagu mina näen, ei tule su alcohol free peost midagi välja"  suurenes ta naeratus veelgi.
Ma tegin ma-olen-kõige-lollim-inimene-maailmas nägu "Põhimõtteliselt..." mille peale Rain ja Lisella naerma hakkasid.
"Millal Wendy tuleb?" uuris Rain pärast naeru olnud vaikust.
"Mingi viie aeg?"
Lisalla tegi selle peale oled-ikka-kindel? nägu "kell ongi viis ju?"
"Mis asja? Mis me oleme siin juba kaks tundi rääkinud?" sõnas Rain.
Tõesti. Kuidas see võimalik on? Pagan, pagan, pagan, pagan! Ma olen nii loll! Kolme tunni pärast on juba pidu! "Oh my god! Ma pole sittagi koristanud veel!"
Lisella ja Rain vaatasid üksteisele veidrate nägudega otsa ning seejärel mulle, siis nad pahvatasid naerma.
"Mis sul siin üldse koristada on?" alustas Rain ja Lisella jätkas mõtlikult "Sa peaksid parem 'ettevalmistuste' pärast muretsema, näiteks laud snäkkidega ja koht jookide jaoks ja otsima muusikat ja..." Ma ei lasknud Lisellal lõpetada "Miks pagan ma ise selliste asjade peale ei tule!"
Rain hakkas taaskord naerma "Chill mees! Me aitame."
Uksel kõlas koputus "see on Wendy" ja ma läksin avama. Kohe kui ukse lahti sain hüppas plika mulle kaela ja tegi kiire suudluse "Tsau musi!" sosistas ta mulle kõrva ja lasi end tagasi jalgadele ning kõndis sisse.
"Lisella! Näita palun Wendyle kuhu ta saab oma asjad viia, Rain, Tõstame laua elutuppa!" hõikasin ma ja hakkasin köögi poole minema, et sealt Rainiga meie suur laud võtta.
***
Thinking too much can only cause the problems.

Osa 25.1

Jõulu- ja uue aasta eri 2/6

Lisella pahvatas naerma ja ma naersin koos temaga.

"Jah, ma parem ei tahagi teada" ütles ta viimaks kui sai jälle korralikult rääkida.

Siis tuli Viki, kes istus meie ette ja kallutas pead nagu ootaks midagi, seejärel tegi ta valju haugatuse ja hakkas välisukse poole kõndima. "Viki tahab õue" sõnas Lisella väikese naeratusega. Ma noogutasin ja tõusin püsti, et soojemad riided selga panna, sest väljas on põrgulikult külmad ilmad arvestades sellega, et on alles 2. detsember. Siis tuli mulle midagi meelde, Lisella rääkis mulle mõni nädal tagasi, et tal on talvel sünnipäev. "Lisse?"

"Jah?"

Me olime vahepeal juba riidesse pannud, ma tegin ukse lahti ja me astusime õue "Sa mainisid, et su sünnipäev on talvel, aga millal?" 

"11. veebruar"

"Selge"

Jõudsime Vikiga tagasi koju. Lisella värises üle kere ja hõõrus käsi kokku, ka ilma küsimata sain aru, et tal oli külm.

Läksin kööki ja panin tee jaoks vee keema, seejärel tõin Lisellale enda toast teki.

Ta oli vahepeal diivanile istuma läinud ja värises endiselt. Ma viskasin talle teki. "Aitäh" pomises tüdruk ja naeratas. Ma läksin kööki.

Hetke pärast tulin tagasi juba tee tassiga ning ulatasin selle talle. Ta võttis auravast teest suure lonksu, "kurat! See on ju kuum!" vandus Lisella, mille peale ma naerma hakkasin "See peabki kuum olema".
Kell hakkas juba kolm saama ja kuulsin uksel koputust ning ma läksin avama. Seal oli Rain.
Nii kui ta oli sisse saanud viskas ta oma jope varna ja jalanõud suvaliselt esiku põrandale nagu oleks oma kodus. 
Seejärel läks ta kööki ja pani suured poe kotid, mis olid tal kaasas, lauale. "Nagu lubatud, söök ja jook on olemas.
Ma hakkasin kotist asju välja laduma ja märkasin midagi, mille peale ma tõsiselt kurjaks sain "Rain, mida kuradit?" laususin tõrelevalt ja ladusin kotist välja siidri pudeleid.
"Sa ju tõesti ei arva, et saame ilma alkota hakkama?"
"Arvan küll! Kurat ma ütlesin sulle, et sa ei ostaks seda jama!"
"Rahu mees! Isegi kui mina neid ostnud ei oleks, siis keegi tuleb ikkagist oma jookidega ju!"
Tõmbasin suure sõõmu hinge ja rahunesin pisut, sest tegelikult on tal õigus... Keegi nagunii tuleb oma jookidega.
"Aitan?" kõlas minuni Lisealla hääl, ta oli märkamatult kööki tulnud.
***
We all go a little mad sometimes

Osa 25.0

Jõulu- ja uusaaasta eri! 1/6

*Läbi Mathiase silmade*

Istusin laua taga ja vahtisin köögikella. See näitas 11.35. Kuhu ta jääb? Ma juba pisut mures, mis siis kui ta ema ei lase tulla? Mis siis kui ta kasuisa tegi jälle midagi?

Olin valmis juba laua tagant püsti kargama, et talle helistada, kuid sel samal hetkel kuulsin õrna koputust välisuksel. Läksin pool-jooksuga ust avama. Seal ta oli! Naeratas.

"Hei! Tule sisse, ma juba ootasin sind" lipsas üle mu huulte kiiremini kui isegi aru sain. Lisella naeratus laienes veelgi ja ta tuli sisse. Pani oma riided ära, jalanõud riiulisse ja jope varna rippuma. 

Läksime kööki ja ma tegin talle kohvi, natuke lahjem, rohke piima ja natukese suhkruga, täpselt nii nagu talle meeldib. Ta võttis mu käest tassi ja tänas mind. Mõne minuti pärast alustas ta uut teemat.

"On sul peo jaoks joogid ja snäkid ostetud?"

"Mitte väga"

Lisella oli küll minu vastusega rahul, aga pööritas siiski silmi ja lausus naljatledes "Poisid...".

"Lähme elutuppa?" tegin ma ettepaneku Lisellale, millega ta koheselt nõustus. Enne asukoha vahetust võttis Lisella viimase sõõmu oma kohvist ja ruttas mulle järgi. Istusime diivanile ja ta vahetas taaskord teemat.

"Niiet... Sina ja Wendy, jah?

Mõmisesin jaatavalt.

"Mida mõtles Brooke sellega, et sa oled kõikide tüdrukutega oma klassis käinud?" küsis Lisella teeseldud tõsidusegal.

Vastasin talle sama ma-olen-üli-tõsine tooniga "Barbie mõtles seda, et ma vahetan peaaegu iga kuu tüdrukut, aga oma klassist olen käinud vaid kahega, Barbie endaga ja nüüd Wendyga"

Lisella hääletoon oli korraga tõesti tõsine "sa vahetad iga kuu tüdrukut?"

Ma hakkasin naerma "Ei-ei, sa said valesti aru. Tavaliselt kestavad need minu 'suhted' ainult ühe kuu, kui sedagi. Aga need 'suhted' ongi sellised, ainult lõbustamiseks, lõpp on juba suhte alguses mõlemale poolele ette teada.

"Lõbustamiseks?" 

"Tead, sa oled veel liiga väike selle lõbu jaoks," sõna 'väike' hääldasin nagu räägiksin väikese lapsega "et ma parem ei lasku detailidesse"

Lisella pahvatas naerma ja ma naersin koos temaga.

"Jah, ma parem ei tahagi teada" ütles ta viimaks kui sai jälle korralikult rääkida.

***

"Be happy for this moment. This moment is your life."