Osa 3

E: sul ei ole enam isa...
Siis vaatas isa emale tõsise pilguga otsa ja ütles mulle kalgilt.
I: Anna andeks, ma lahkun nüüd.
Ja sealt ta läks. Ma vihkan ennast! Ma vihkan oma tervet elu!
E: võid homme koju jääda.
Siis pööras ema mulle selja, pani tule kustu ja lahkus. Ma jäin sinna üksinda seisma, mul polnud enam isegi pisaraid mida nutta... Mul polnud enam midagi. Lõpuks läksin oma tuppa, vajusin voodile ja uinusin.
---
Ärkasin hommikul kella peale, vastik asi, helises. Panin selle kinni ja jäin uuesti magama, ema ju lubas. Nüüd meenus mulle mis eile oli toimunud. Iga väiksemgi detail. Und mul enam polnud, aga siiski teesklesin magajat. Pidin pingutama sest silmad miutusid järjest niiskemaks.
--- Ema läks tööle ja ma ajadsin ennast ülesse. Läksin alla ja tegin mingi võiku. Väljas oli masendav ilm, pilvine, udu ja vihm. Nägin kuidas naaber kooli läheb, ta elab minu kõrvalmajas ja et kooli minna läheb ta minu maja eest mööda, ta käib 10. Klassis, me näeme üksteist iga päev. Koera jalutades (tal oma koer ja teeme sama ringi) aga noojah, ema ütles et isa võtab koera endaga, TA OLI JA ON MINU KOER!
Koolist koju tulles ja ka niisama koolis näeme me üksteist ka. Aga jah... Me pole kordagi üksteisega rääkinud, tema vanemaid ikka teretan aga tema, lihtsalt ei tule sõnad kurgust välja. Vahet pole, mu elu on nagunii juba mõtetu põrgu.
---
(sry et nii kiiresti ajaga edasi lähen aga mõtetu oleks rääkida kuidas ma kooli lähen ja siis sealt tulen) Mõni kuu hiljem
Mu elu läheb aina hullemaks, emal on uus mees. Kurat ta on 10 aastat emast noorem! Ta on 29 aastane! Selline "barbie Ken" musklis ja puha. Aga ta pole mu ema tüüpi! Ma olen teda paar korda näinud aga homme läheb asi tõsisemaks. Ta kolib meie juurde!
Mida iganes... vahetasin riided, et kooli minna. Panin peale ripsmedušši, sõin ja tegin minekut. Nagu alati läheb naaber kooli palju hiljem kui mina, aga vahet pole.
---
Jõudsin kooli, vahetasin riided ja jooksin 4. Korrusele goegraafiasse.
Rääkisin klassiõdedega ema uuest mehest.
---
Loodan, et meeldis :)