Rääkisime veel kella viieni juttu ja siis jäime järjest magama. Kõigepealt Lisella, kelle pea oli vastu mu õlga vajunud. Seejärel Rain, kes jäi magama sellili ning käed rinnal risti nagu oleks kirstus ja siis mina.
.
*Läbi Lisella silmade* (peo algus)
.
Sättisime Wendyga veel viimaseid ettevalmistusi. Valmis. Me olime ideaalses graafikus, kell oli täpipealt 8. Poisid olid tublit tööd teinud, kõik oli väga hästi ümber paigutatud ja 'kergesti purunevad asjad' olid ära viidud. Jumal tänatud.
Juba olidki ukse taga esimesed peolised, kes ka muidugi oma kraami kaasa tõid. Mis siis ikka, mõtlesin ma ja naeratasin omaette. Wendy oli tegelikult päris tore, me rääkisime palju snäkkidega tegeledes. Rahvast tuli vaikselt juurde ja ma üritasin enam-vähem endast nähtamatu-naeratava-kummituse kuju jätta. See tähendab seda, et üritasin paista lõbus, aga ilma liigse tähelepanuta.
Kell oli 9. Päris rahulik oli veel, kuid siiski otsustasin kööki minna. Sealt leidsin ma Brooke'i, kes mulle võõra tüdrukuga juttu rääkis.
"Hei, Lisella!" Jõudis juba Barbie hõisata.
Ma kõndisin neile lähemale, "Hei".
"Saa tuttavaks Lisse, tema on Fabienne" ütles Brooke mulle õhinal ning seejärel pööras ta pilgu Fabienne poole "Fab, tema on Lisella".
Fabienne sirutas minu poole käe, "Meeldiv tutvuda Lisella" lausus ta ja saatis minu poole särava naeratuse.
Võtsin tema käest kinni ja vastasin rõõmsalt "Samad sõnad".
Edasi ma väga palju ei rääkinud, aga naerda sain küll palju. Oh, kas inimestel pole tõesti midagi paremat oma eludega teha kui ilastades mõne poisi järele joosta? Ah, ole mureta Lisella, küll ka sinul see aeg tuleb, laususin ma endale mõtteis.
---
Vodka never disappoints..
Sry... nagu 2 nädalat mai kirjutanud. Põhjus? Ma olen laisk (ilmselge, kas pole? :D)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar