Osa 24.0

Üks tüdrukutest seisis Mathiase kõrval ja toksas talle küünarnukiga ribidesse ning nad naersid. Jälle. Üle garderoobi. Läksin neile lähemale ja tervitasin neid arglikult. 
"Hei" kostus vaikselt mu suust
"Hei!" vastas samaga mulle Mathias naeruselt.
Seejärel tuli ta minu kõrvale "saage tuttavaks, tema on Lisella, minu naaber!" ning läks tagsi selle tüdruku juurde, kelle kõrval ta oli enne seisnud.
Väike naeratus lipsas mu suule "Tere, mina olen Lisella"
Naersime kõik ja tüdrukud - neid oli kolm - hakkasid ükshaaval mulle oma nimesi ütlema.
Esimene tüdruk oli Violet. Tal olid breketid, heledad juuksed ja heledad silmad ning ta kandis musti teksaseid, valget toppi ja rohelist salli.
Teine oli Brooke, teda kutsutakse Barbieks ja seda ta ka oli. Tal on täiuslik figuur, blondeeritud juuksed, suured kõrvarõngad ja sädelev-kuldne laovärv. "Ma näen välja nagu 'bitch' aga tegelikult ma seda ei ole... vähemasti enamjaolt." Lisas ta pärast oma nime ütlemist, mille peale kõik naersid.
Viimane tüdruk, Wendy, kes seisis Mathiase kõrval. Tal olid mustad juuksed ja pruuni ning halli segused silmad, mis minu arust ei sobinud need kokku tema laovärviga, mis oli sinine. Ta paistis teiste seast silma, sest tal olid helesinised teksad, sama värvi nagu ka laovärv. Valge t-särk ja õlgadele tõmmatud erkpunane sall. "Lisella, Wendy on tänasest mu tüdruk," oli Mathias peale tutvumist öelnud, sing kohe peale seda jätkas Barbie "ta on kõigi tüdrukutega meie klassist käinud, ära imesta" ja me jälle naersime. Huvitav, kas see oli tõsi või tahtis lihtsalt Barbie nalja teha?
Kui olime juba üle poole tunni seal naljatanud, läksid tüdrukud, kaasa arvatud Wendy ära. Hakkasime Mathiasega koju jalutama ning järsku meenus mulle pidu, millest Mathias oli rääkinud. "Kuule, sellest peost..." asusin ma asja kallale.
"Jah?"
"Mainisid, et nädalavahetusel, aga täpsemalt?"
"No põhimõtteliselt laupäeval, kell 20, aga kuna vanemad lähevad homme õhtul juba ära, võid tulla juba hommikul. Ööseks võid minu juurde jääda, Rain jääb ka"
"Mathias, olen ma sulle öelnud, et sa oled maailma parim inimene?"
"Ei ole, aga ma teadsin seda juba isegi"
Olles koju jõudnud, vahetasin ma oma kitsad teksad millegi mugavama vastu ja läksin sööma. Istusin telefonis, nii hea oli vahelduseks üksi kodus olla. 

***

"You are enough"
P.S Nagu nägite, hakkan nüüdsest peatükkidega kirjutama!

Loodan, et meeldis :)