Mingi eri 4/6
"Lisella! Näita palun Wendyle kuhu ta saab oma asjad viia, Rain, Tõstame laua elutuppa!" hõikasin ma ja hakkasin köögi poole minema, et sealt Rainiga meie suur laud võtta.
Kella kaheksaks saime kõik ideaalselt valmis. Lisella ja Wendy tegelesid snäkkide, jookide ning laua katmisega, mina ja Rain paigutasime mööblit ümber, et rohkem ruuumi teha. Olidki kohal esimesed külalised ja neid tuli järjest juurde. Igaüks tõi rohkem ja rohkem snäkke ning jooke, kuid meeleolu oli veel rahulik.
Kella kümneks oli juba maja rahvast täis ja muusika väristas seinu. Peaaegu kõigil oli käes siidri pudelid, aga kangemat kraami ma veel ei märganud. Otsisin paaniliselt Lisellat, sest olin teda nende tundide jooksul vaid paar korda näinud. Lõpuks leidsin ta köögist Brooke ja Fabienne'ga - Barbie parima sõbrannaga - juttu rääkimast, nad naersid ning tundus, et neil on lõbus, läksin tagasi kõrvu lukustava muusika keskele.
Kella kaheteistkümneks oli maja paksult inimesi täis, pooli ma neist ei tundnud. Paljud olid purjus ja märkasin laual tequilat, mõnda likööri ja muidugi ikka originaalset laua viina.
Kella kaheks oli muusika vaiksem ja ei siblitud enam nii palju, aga oli palju lärmi, osad olid juba ära kukkunud ja tüdrukud aelesid poiste otsas, nende tüdrukute seal märkasin ma Wendyt, aga ma ei hakanud sellest avalikult suurt numbrit tegema ja läksin kööki rahunema.
Kohe kui olin kööki jõudnud märkasin Lisellat Edisoni - üllatus-üllatus, minu klassivenaga - rääkimas. Nad naersid ja togisid üksteist. "jo Ed!"
"Oo, Mathias isiklikult!" naeris Edison
Lisella märkas mu tusast meeleolu "Nägid Wendyt?"
"Võib ka nii öelda"
Siis tõusis Edison püsti "Okei, kuulge, ma otsin Barbie ülesse, tal peaks praegu hea tuju olema" Seejärel pilgutas ta meile silma ja lahkus. Me jäime Lisellaga veel pikalt lobisema, pagan, see tüdruku suudab mind iga sõnaga naerma ajada.
Rääkisime kuni poole neljani, siis kuulsime karjatust. Tundsin hääle kohe ära - Wendy.
Jooksime Lisellaga elutuppa ja seal nägin üht võõrast, kes oli Wendy vastu seina surunud ja suudles teda. Lisella tõmbus näost valgeks ja taganes. Ta komistas kellegi otsa ja hakkas kukkuma, see sama Keegi püüdis ta kinni ja viis teda eemale. Mul ei olnud aega neid jälgida, ma sööstsin rahva massi vahelt - kes olid liiga täis, et Wendyt aidata - vahelt otse selle mehe poole...
***
Montsters don't sleep under your bed, they sleep inside your head.
Jumal tänatud, et jõulud läbi on... See lugu võib rikkuda nii mõnegi tuju
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar