Jõulu- ja uue aasta eri 2/6
Lisella pahvatas naerma ja ma naersin koos temaga.
"Jah, ma parem ei tahagi teada" ütles ta viimaks kui sai jälle korralikult rääkida.
Siis tuli Viki, kes istus meie ette ja kallutas pead nagu ootaks midagi, seejärel tegi ta valju haugatuse ja hakkas välisukse poole kõndima. "Viki tahab õue" sõnas Lisella väikese naeratusega. Ma noogutasin ja tõusin püsti, et soojemad riided selga panna, sest väljas on põrgulikult külmad ilmad arvestades sellega, et on alles 2. detsember. Siis tuli mulle midagi meelde, Lisella rääkis mulle mõni nädal tagasi, et tal on talvel sünnipäev. "Lisse?"
"Jah?"
Me olime vahepeal juba riidesse pannud, ma tegin ukse lahti ja me astusime õue "Sa mainisid, et su sünnipäev on talvel, aga millal?"
"11. veebruar"
"Selge"
Jõudsime Vikiga tagasi koju. Lisella värises üle kere ja hõõrus käsi kokku, ka ilma küsimata sain aru, et tal oli külm.
Läksin kööki ja panin tee jaoks vee keema, seejärel tõin Lisellale enda toast teki.
Ta oli vahepeal diivanile istuma läinud ja värises endiselt. Ma viskasin talle teki. "Aitäh" pomises tüdruk ja naeratas. Ma läksin kööki.
Hetke pärast tulin tagasi juba tee tassiga ning ulatasin selle talle. Ta võttis auravast teest suure lonksu, "kurat! See on ju kuum!" vandus Lisella, mille peale ma naerma hakkasin "See peabki kuum olema".
Kell hakkas juba kolm saama ja kuulsin uksel koputust ning ma läksin avama. Seal oli Rain.
Nii kui ta oli sisse saanud viskas ta oma jope varna ja jalanõud suvaliselt esiku põrandale nagu oleks oma kodus.
Seejärel läks ta kööki ja pani suured poe kotid, mis olid tal kaasas, lauale. "Nagu lubatud, söök ja jook on olemas.
Ma hakkasin kotist asju välja laduma ja märkasin midagi, mille peale ma tõsiselt kurjaks sain "Rain, mida kuradit?" laususin tõrelevalt ja ladusin kotist välja siidri pudeleid.
"Sa ju tõesti ei arva, et saame ilma alkota hakkama?"
"Arvan küll! Kurat ma ütlesin sulle, et sa ei ostaks seda jama!"
"Rahu mees! Isegi kui mina neid ostnud ei oleks, siis keegi tuleb ikkagist oma jookidega ju!"
Tõmbasin suure sõõmu hinge ja rahunesin pisut, sest tegelikult on tal õigus... Keegi nagunii tuleb oma jookidega.
"Aitan?" kõlas minuni Lisealla hääl, ta oli märkamatult kööki tulnud.
***
We all go a little mad sometimes
Kell hakkas juba kolm saama ja kuulsin uksel koputust ning ma läksin avama. Seal oli Rain.
Nii kui ta oli sisse saanud viskas ta oma jope varna ja jalanõud suvaliselt esiku põrandale nagu oleks oma kodus.
Seejärel läks ta kööki ja pani suured poe kotid, mis olid tal kaasas, lauale. "Nagu lubatud, söök ja jook on olemas.
Ma hakkasin kotist asju välja laduma ja märkasin midagi, mille peale ma tõsiselt kurjaks sain "Rain, mida kuradit?" laususin tõrelevalt ja ladusin kotist välja siidri pudeleid.
"Sa ju tõesti ei arva, et saame ilma alkota hakkama?"
"Arvan küll! Kurat ma ütlesin sulle, et sa ei ostaks seda jama!"
"Rahu mees! Isegi kui mina neid ostnud ei oleks, siis keegi tuleb ikkagist oma jookidega ju!"
Tõmbasin suure sõõmu hinge ja rahunesin pisut, sest tegelikult on tal õigus... Keegi nagunii tuleb oma jookidega.
"Aitan?" kõlas minuni Lisealla hääl, ta oli märkamatult kööki tulnud.
***
We all go a little mad sometimes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar